Algus

Tere! Ega ma eriline suur kirjutaja ei ole, aga teeme proovi. Kuna otsa on raske lahti teha, mõtlesin, et kirjutan jääraliku egoismi valguses… endast. Edasistes postitustes ma nii palju ajalugu ei puuduta.

Niisiis – mina olen Marko ja sündisin 1987. aastal Tallinnas. Minult on lugematul arvul küsitud, kuidas hakkasin joonistamisega tegelema ja kuidas ma oskan. Esimese küsimuse peale võin öelda, et kogu aeg joonistanud ja teise peale, et ega ei oskagi. Okei – me kõik ju tegelikult joonistame, me lausa peame, selleks on kunstiõpetuse tunnid koolides. Kui ma meenutan, kust see huvi tuli, siis mingi aeg varasemas pubekaeas oli mul õnn veeta mõned suved Rootsis ja seal oli väga tore, aga tekkis ka palju tühje ning igavaid hetki – siis ma lugesin ning joonistasin. Tol hetkel seal joonistades oli tunne, et noh, tuleb välja küll. Siis aga tuli jälle kooliaeg ja joonistamine oli pigem vihikulehtedele kritseldamine.

Läks mõni aasta mööda ning 9.-10. klassis tuli mul see joonistamine tagasi ja sellest ajast on ta ka jäänud. Hakkasin iga nädal Tallinnas kunstiringis käima ning tegin palju illustratsioone koolilehele. Peale keskkooli käisin aasta Tallinna Ehituskoolis ning peale seda asusin õppima Tallinna Ülikoolis kunstiõpetuse erialal. Selleks hetkeks oli siis selgeks saanud – joonistama ma jäängi. Võtsin endale pähe, et pean saama raamatuillustraatoriks. Tegin oma esimese kodulehe ja pakkusin seal kaarte, kutseid ja maale. Paraku vajus see pikapeale ära ning hetkel seda kodulehte enam ei eksisteeri ja ausalt öeldes – nii ongi parem.

Kuna paljud ütlevad minu kohta karikaturist, siis räägin vahepeal sellest pikemalt. 2004. aastal tekkis mul selle vastu suurem huvi ning ma kirjutasin Urmas Nemvaltsile. Ma ei mäleta sõna-sõnalt, aga ilmselt oli kiri stiilis „Kas te v6ix mulle öelda, kuidas hakkasite karikatuure tegema.“ Urmas vastaski ja ühtlasi kirjutas, et on olemas selline asi, nagu Viljandi karikatuurivõistlus. Saatsin sinna töö ning sain noorte ergutuspreemia. See võis olla murranguline asi minu jaoks, sest alates sellest hetkest olen karikatuure teinud. 2008. aastal pakkusin neid igale poole ning Nelli Teataja võttis mind enda juurde. Sinna olen ma praegu jäänudki. Olen neile väga tänulik, sest ma ise enda algusaja karikatuure ei hinda. (Kahjuks ka praegu kõik ei õnnestu…)

Üks murranguline aeg kunsti osas on aasta, mil hakkasin tööle Galerii-G kunstipoes. Seal töötasin ma kokku 5 aastat ja tulin ära selle aasta aprilli viimasel päeval. See aeg õpetas mind väga palju ja viis kokku huvitavate inimestega. Sellel ajal on tehtud ka enamus minu parimatest töödest ning olen õppinud hindama kunstitarvete osas kvaliteeti. Öeldakse, et õige kunstnik teeb igasuguste vahenditega kunsti, aga ei tea – mulle kuidagi meeldib, et minu tehtud töö seina pealt viie aasta pärast ära ei mädane.

Nüüd olen ma siin – aasta on 2016 ja esimest korda elus pean kasutama lauset „20. kuupäev läheneb, peab käibemaksu ära maksma.“ Kõik on minu jaoks uus ja põnev ning loodan, et te elate minu tegemistele kaasa. Ma armastan enda tööd. Aitäh!